KUUSTEIST AASTAT TAGASI

1992.aastal juulis-augustis toimus Eesti rahvatantsuajaloo ajaliselt pikim jalgrattakontsertreis (Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa ja sama tee tagasi). 
Reisi tegid kaasa tantsijad (fotode järjekorras) Andrus Rootalu, Anu Hillep, Inga Bogoljubov (Woods), Kaiko Lippur, Mirjam Isotamm, Tarmo Suimets, Toomas Kortel, Tõnu Lomp, Triinu Rebane ja Mailis Laht. 

Selle rattareisi idee sündis 1991.a. jõulude aegu Tallinnas Nõmmel ühe eramu keldris, kus sai pead murtud - kuidas leida väljapääsu meeletust rublainflatsioonist ja kuidas korraldada midagi suurt võimalikult väikeste kulutustega. Esialgu utoopilisena tundunud mõte teha jalgrattareis Euroopasse hakkas järjest kindlamaid piirjooni võtma peale esimesi optimistlikke vastuseid Rootsist ja Taanist. Meie sõbrad mitmetest rahvatantsukollektiividest tulid omapoolsete ideedega appi.
1992.a. suvi oli esimene taas vaba Eesti Vabariigi suvi. Siit ka mõte midagi suurt just selle esimese suve tähistamiseks korraldada.
Teada oli, et saame Jaanipäevaks oma raha - Eesti krooni. Ka see innustas midagi korraldama.
Esialgne kuuajalise rattasõidu idee sai kindlamad raamid ja julge pealehakkamine ning tantsijate entusiastlik soov kaasa teha paisutas reisikava kahele kuule. Idee teha 58 päevaline jalgrattakontsertmatk oli sedavõrd meeletu projekt, et Eestimaalt ei leidnud me oma ideele mitte ühtegi sponsorit ega toetajat. Keegi ei uskunud, et me seda suudame teostada.

Lõpplahendus algas 10 päeva peale Eesti krooni. Hommikune laev viis Tallinnast Helsingisse 11 rattaentusiasti, kes alustasid teekonda marsruudil läbi Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa kuni Austria piirini ning sama teed tagasi. 58 päevasele reisile võeti kaasa lisaks vajalikele oma riietele veel rahvariided koos topeltpesuga, magamiskotid, magnetofon, filmikaamera, jpm., mida kõike veeti kaasa ratastel. Saateautot ei olnud. Reisi fanaatilisust lisab seegi, et raha oli vaid niipalju, et osta Viking Line dekipiletid Naantalist Kappellskärini. Rahanappuse tõttu ei suutnud me osta grupile reisi- ega tervisekindlustust - vajalikud viisad olid juba neelanud kõik me rahad. 
Reis toimus nõukogude jalgratastega Sputnik ja Turist, vaid Ingal oli samuti nõukogude võidusõiduratas. 

Kogu projekt, mille ettevalmistamine ja marsruudi kokkuleppimine kestsid oma 5 kuud, oli ehitatud kavandatud neljakümnele esinemisele ja esinemiste eest saadavale võimalikule tasule. Ja see toimis! 58 päeva jooksul esineti koguni 45 korda ja teeniti kogu vajaminev reisiraha ning enamgi! Seda tänu meie võõrustajate eeltööle külastatud paikades ning tänu sellele, et nemad uskusid meie hullumeelsena tunduvat projekti! Olgu öeldud, et kogu marsruut ja ajakava klappisid sedavõrd, et me hilinesime vaid ühe korra (Lübeckisse ca 2 tundi) ja vaid ühel korral ei leidnud me vajalikku öömaja (jäime lisaks veel paduvihma kätte ja seejärel läbimärgade ning poristena ei tahetud meid ühes saksa linnakeses võõrastemajja võtta - kuid ka siin oli õnnelik happy end - saime öömaja sama linnakese staadioni spordihoonesse). Kuna meil ruumi kokkuhoidmise eesmärgil ei olnud kaasas madratseid, siis pidime korduvalt läbi ajama magamiskottide alusena kivipõrandaga.

KAEVIKUKROSS 

Tähistamaks kümne aasta möödumist rahvatantsuansambli "Kandali" suurest jalgrattakontsertreisist korraldasime Tallinnas Nõmmel vanades kaevikutes jalgrattakrossivõistlused "Kaevikukross 2002".  17.augustil 2002 toimus kõigepealt ühine rattamatk Nõmme-Pääsküla rabas ja seejärel krossivõistlus 650 meetri pikkusel kaevikurajal. 
Viimasest suurest sõjast on Nõmme mändide alla jäänud palju kaevikuid - neist kahjuks suurem osa on kujunenud naabruses elavate nõmmelaste prügilaks. See osa, kus ratastega sõidetakse, on just tänu Nõmme jalgratturitele leidnud sportliku kasutuse ja seeläbi pääsenud suuremast prügist.

Krossirada sõideti läbi kaks korda - ühtpidi 650 m ja seejärel sama teed tagasi. Kuna tee on kaevikutele kohaselt käänuline ja liivane, siis eeldas kiire sõitmine nii julgust kui ka osavust.