Kandali
21 Ameerika-päeva
mais-juunis 2002
Tere kõigile!
Mul on rõõm teile teatada, et oleme ameeriklastele meeldejääva mulje jätnud.
Kolleeg saabus just Arizona-Nevada-California puhkuselt, ühe öö veetis
ta Moabis, motellis Inca Inn (meie esimene motelli-öö, kus kuuekaupa
tubasid jagasime). Office-tädike küsis, kust kolleeg pärit, too vastas:
"From Estonia," ja arvas, et see on ameeriklannale täiesti tundmatu sõna
- nagu tavaliselt. Aga tädike hakkas rõõmsalt jutustama mingitest eesti
tantsijatest, kes umbes poolteist kuud tagasi kolme autoga mööda Ameerikat
ringi sõitsid ning Inca Innis ühe öö veetsid... Tore ju. AA
Siin on selle reisi videokroonikad
USA reisi algus | 1.00.06. | 1. osa 22.05.-28.05. kuni Las Vegaseni |
USA reisi 2.osa | 1.00.06. | 2. osa Route 66, Grand Canyon, Hooveri tamm jm. |
USA reisi 3.osa | 1.00.59 | 3. osa Portlandis Starlight Parade jm. |
USA reisi 4.osa | 1.01.48. | 4. osa mitu esinemist ja International Showcase jm. |
USA reisi lõpuosa | 1.00.45. | 5. osaMount Hood, Warm Springs jpm. |
USA ja puhkpilliorkestrid | 1.02.13. | 6. osa puhkpilliorkestrite fännidele midagi |
Ja siin selle reisi pildigalerii
USA ja Rooside Festival Portlandis | 362 pilti |
Neljakümnes riigis reisimas käinud rahvatantsuansambel Kandali lõpetas oma 24. hooaja iseäranis meeldejäävalt – teoks sai ansambli kaugeim ja kalleim rännak üle Atlandi ookeani Ameerika Ühendriikidesse.
Sõidu peamiseks ajendiks oli Oregoni osariigi linnas Portlandis toimunud Rooside festival, ent lisaks kümne päevaga jõudis Kandali sõita läbi terve lääneranniku ja põigata sisemaalegi, kokku 7 osariiki ja läbida 5500 kilomeetrit.
Esimesel päeval...
lennati Tallinnast kahe lennukiga kokku ligi
12 tundi ja maanduti Seattle’is , kus meeste mulgi kaabud lennujaama ametnikes
elevust tekitasid ning Portlandi eestlased eesotsas sinimustvalget lehvitava
Lehti Merilo´ga vastas olid. Hilisõhtuks jõuti üliunistena (süü lasub
9-tunnisel ajavahel) Portlandi, majutuspaikadeks väliseestlaste kodud.
Teisel päeval...
alustati kolme seitsmekohalise
rendiautoga (AVIS) lääneranniku vallutamist ja sõideti maha 685 miili.
Keskööks
jõuti San Franciscosse endise rahvatantsuõpetaja Yola Lusik`u koju, kes
tervitas tulijaid palmi külge kinnitatud Eesti lipu ja aurava hapukapsasupiga.
Kolmas päev...
kulus
San Franciscoga tutvumiseks. Kohaliku eestlase Leelo Kase
juhtimisel käidi Twin Peaksi mäekünkal, viktoriaanlike majade
kvartalis, maailma kõige käänulisemal tänaval (mille kallak 27 kraadi)
ja Hiinalinnas, kihutati Cable Car’i nimelise vaguniga mööda järsult
tõusvaid-laskuvaid tänavaid. Eriline
tähelepanu oli kuulsal 2,7 kilomeetri pikkusel Golden Gate’i sillal,
mida enesetapjad kasutavad peamiselt teisipäeviti. See park on rajatud endistele tühjadele ookeani liivaluidetele.
Neljas päev...
kulges piki järske kaljuservi, turvauduga kaetud lainetav ookean kiviviske kaugusel. Jõuti näha jaanalindude
kasvandust ja merilõvide lesilat, imetleda Solvang´is tükikest Taanimaad, käia
veiniistanduses, ületada tohutut naftavälja ja lustida Santa Barbaras. Õhtuks
maabuti Los Angelese Eesti Majja, järjekordsesse ööbimispaika.
Viies päev...
möödus Los Angeleses ning suurlinnas
orienteerumiseks tuli appi Eesti Maja perenaise tütar Eeve Sork. Uudistati
pilvelõhkujaid, linna vanimat maja ja kahtlase paki tõttu ärevile aetud
politseinikke, jalutati Hollywood Boulevardil mööda staaride järgi nimetatud
kõnniteeplaate ja nähti silmast silma Marylin Monroed, Charlie Chaplinit ning
Ämblikmeest, kõik kolm täiesti elus. Julgemad kandalilased veetsid õhtu lõbustuspargis,
seiklejad käisid hollywoodlikel beachidel ning üks osa külastas kuulsat
Pasadenat.
Kuuendal päeval...
sõideti läbi kõrbe miljonäride
paradiisi Las Vegasesse ja nähti maanteel miraaþe. Hea konditsioneeriga autod
võimaldasid turistliku huviga lõputuna näivat kõrbe nautida, kus vaid
üksikud kaktusetaolised taimehakatised mõttelist "varju" tekitasid. Hoolimata
40-kraadisest kuumusest käidi Las Vegase eestlanna Kersti Salumetsaga
ühe suurejoonelise ehitise juurest teise juurde, väisati kümneid kasiinosid
(mängiti ka!) ja ahhetati Bellagio hotelli ees tantsivaid purskkaevusid
vaadates. Öine peavari oli kohaliku elaniku Toomas Rebase majas (ja tema
basseinis)
Seitsmendal päeval...
sõideti mööda ajaloolist
maanteed Route 66 imelise Grand Canyoni juurde, mis rohkem kui miil sügav,
rohkem kui 200 miili pikk, kuni 18 miili lai ja kus igal aastal hukkub
keskmiselt kaheksa turisti. Hulk vaateplatvorme pakkus kauneid pilte, ning sel
ajal, kui Eestis päike tõusis, vaadati kõrgel kanjoniserval värvirohket päikeseloojangut.
Kaheksandal päeval...
jätkati rohkete loodusimede
vaatlemist – Glen Dam Canyon, Monument Valley, Arches Park. 46 kraadises
troopikas vantsiti tulisel liival ka nn Hobuseraua juurde, et saada osa
imelisest vaatepildist Colorado jõele, keha kinnitati koos ehtsate
indiaanlastega. Powelli järvel laevasõidul ei osanud küll aimata kiilualust
750 meetrist veesügavust.
Üheksas päev...
möödus Utah’ osariigis Salt Lake Citys, kus uudistati
kapitooliumihoonet, Templiväljakut ja Tabernacle’it,
imestati mormoonide kuumataluvuse üle ja kasteti varbaid Suurde Soolajärve.
Ameerika kontrastiks oli isegi bensiini hind, mis ligi veerandi võrra
naaberosariikidest odavam.
Kümnendal päeval...
jõuti tagasi Portlandi, kus
Lehti Merilo oli oma köögi külluslikuks restoraniks muutnud. Tema
pingutustest hoolimata mahtusid kõik tantsijad siiski rahvariietesse ning
jaksasid õhtul Roosifestivali raames ka 50-minutilise kavaga esineda
Üheteistkümnes päev...
algas prooviga, kus lisaks
Kandalile osales Portlandi eestlaste tantsurühm, 1951. aastal loodud
Tulehoidjad eesotsas väsimatu Liina Teosega. Ning päeva lõpetas Starlight
Parade – kahemiiline rongkäik, mis tantsides läbiti. Muusikud pääsesid
lihtsamalt, mängides pille tantsijate kannul veereval alusel, millele olid
ehitatud suured Viru väravad. Pealtvaatajate hordid seisid tänavaäärtes
kohati koguni kümnes reas. Selle päeva lõpetasime kõik koos Teoste juures.
Suur osa kaheteistkümnendast...
päevast möödus Portlandi ümbruskonnas
erinevate koskede ja jugade juures.
Kolmeteistkümnendal päeval...
sõideti vaatama kustunud vulkaani St. Helens, mis
plahvatas viimati 22 aastat tagasi, paisates tuhka ja muda 900 miili
kaugusele. Õhtupoolikul esineti Norse Hallis Skandinaavia tantsuõhtul
ning õpetati kohaletulnutele lihtsaid eesti tantse
Neljateistkümnendal päeval...
tehti tutvust Portlandi linnaga – väisati kuulsat Rooside aeda, üliturvatud
kohtuhoonet ja teisi olulisi paiku ning kallistati kirjuksmaalitud
lehmasid, kes uhkelt tänavatel poosetasid
Viieteistkümnes
päev...
tõi kaasa kaks kontserti ümbruskonna algkoolides, kus Härjatants,
Kosjalugu ja Mulgi polka said aplausi järgi otsustades laste lemmikuteks.
Kes-aias-ringmängus ja Rukkilõikuses ei tahtnud aga keegi enam
pealtvaatajaks jääda ning mõtestatud mängu läbiviimiseks ei jätkunud
lihtsalt ruumi
Kuueteistkümnendal päeval...
anti McMinnville’i väikelinna tänaval 1,5 tunnine kontsert,
linnarahvas vaatas ja pidas ühtlasi kõnniteel piknikku. Õhtune
esinemine toimus juba Portlandis festivalitelgis, pika kontserdi andsid ka
Tulehoidjad
Seitsmeteistkümnendal päeval...
väsitati end esinedes kolme pika kontserdiga, neist üks ülimoodsa
vanadekodu pehmel vaibal. Aga waldorfkoolis üllatasid Kandalit sealsed õpilased,
kes olid selgeks õppinud seitse eesti rahvatantsu ning laulsid
arusaadavas eesti keeles! Õhtul oli võimalus külastada
puhkpilliorkestrite konkurssi.
Kaheksateistkümnes päev...
algas juba enne kella
viit, et Roosifestivali tähtsaimaks sündmuseks, Grand Floral paraadiks valmis
olla. Enne piduliku rongkäigu algust tantsisid Kandali ja Tulehoidjad koos 400
eri riikidest pärit esinejaga International Showcase kontserdil. Õhtusel lõpupeol
Läti majas jagasid kodu- ja väliseestlased vastastikku roose, tasse ja tänusõnu.
Jauramist ja Eesti lipust rääkimata
Järgmised kolm päeva...
möödusid enamikul nukralt
– ärasõit oli kurjakuulutavalt lähedal. Õnneks lahutasid meeli lumesõda
Mount Hoodi suusakeskuses, külaskäik Warm Springsi indiaanlaste muuseumi ja
veelõbude nautimine Kah-Nee-Ta soojas basseinis
tekst Anneli Aasmäe / fotod Valdo Rebane